Kangelane minu sees

Mänguarvustus: Rayman Origins

2011-12-20T04:28:00.000-08:00

Mänguarvustus: Rayman Origins

Siin on kokkuvõte Rayman Origins nimelisest mängust.

Gears fo War 3

2011-11-10T10:11:00.001-08:00

Võtsin kiiresti kokku viimase osa tulistamismängust nimega Gears of War 3. Klikides pealkirjal, viib link Teid Euronicsi lehele, kust saate siis ise juba lugeda.

Ninjan ja 5paceman VS. Sengoku 2

2011-10-16T03:24:00.000-07:00

LA Noire

2011-10-03T07:12:00.000-07:00

LA NoireLingilt saadav minu arvustus LA Noire kohta. Vaadake kindlasti üle.

Ninjan VS Dinosaurused

2011-09-22T14:24:00.000-07:00

Ninjan ja Punisher

2011-08-31T11:32:00.000-07:00

If there's a score, it's a game

2011-05-23T05:22:00.000-07:00

Inimene on selline mängida armastav loom. Kõik meid ümbritseva saab ju ühel või teisel kombel mänguks muuta. Võistelda on meile alati meeldinud. Näha, kes on tugevam, osavam, kiirem jne. Teate ju küll. Tänapäeval saab võistelda isegi närvide tugevuses. Nyancat on siis mäng, mis käib sõna otsese mõttes närvide peale.

Ma saan aru, et väga raske on seda ülal olevat linki mänguks defineerida. Tõsi seal pole eriti palju juhtimisvõimalusi, et mitte öelda need täiesti puuduvad. Hiirega on üldse seal väga vähe vajutamist. Me peame aga vaatame sellisest tänaseks tuttavast mängu definitsioonist mööda. Nyancat on pigem selline abivahend. Nagu näiteks täring lauamängus. Esmapilgul tühine tunduv, kuid tegelikult olulise tähtsusega. Siin tuleb ainult fantaasiale lennuruumi anda. Mitmikvõistluses võib ju Nyancat ideaalselt olla üks ala?

Netimäng on samuti ehitatud nii, et inimesi rohkem kokku tuua. Milleks Xbox Live või PSN? Kutsud sõbrad endale külla ning vaatad, kes esimesena õhtujooksul hulluks läheb ning end ära tapab. Online leaderboards on täiesti 2002. Tänapäeva moodsa ajastu inimene twiidib oma skoori teistele.

Nii, et kindlasti vaadake see isend üle ning kindlasti mingil peol pange käima. Saatke link paha-aimamatutele töökaaslatele läbi msni või skaibi. Lõbu ja naer on garanteeritud.

ITSA WIN

2011-05-23T02:45:00.000-07:00

Täname osalemast ning loodame, et kiidusõnad õhutavad edasi tegemast.

Videomängu arvustus konkurss

2011-04-24T08:44:00.000-07:00

Videod on oodatud aadressil www.puldimurdja.net

Tere... kas saate viieka lahti vahetada...,

2010-09-12T18:46:00.000-07:00

Nagu paljud teist juba teavad, siiselan ma hetkel väljamaa pinnal. Täpsemalt Ameerika ühendriikidesees. Hoolimata faktist, et olen siin viibinud peaaegu terve suve,pole mul olnud võimalusi tutvuda kohaliku videomängu “skeenega”.Eile parandasin selle vea ning astusin sisse mängusaali, mis asub mu elukohast umbes 20 minuti kaugusel. Amatöörile kohase veana puudusmul loomulikult kaamera, et jagada Teiega pilti, mis mulle avanes.Visuaali asemel pean seekord piirduma tuhande sõnaga. Võibollanäppan mõne pildi siit sealt interneti seest.

Koduleht arvab nii: Emerald Hills is home of the hottest cutting edge games like Tekken 5 DR, Drum Mania V4, Guitar Freaks v4,Initial D 4 Mario Cart 2, DDR Super Nova 2, Deal Or No Deal AND MORE! Whether you wanna dance, race, or fight we have a game for you!

Kohale jõudes selgus, et olin valinudjust õige päeva mängimiseks. Suured sildid teatasid, et tegu on“Arkaadi kolmapäevaga”. See tähendas, et maksad kuus dollaritning kõik mängud on tasuta. Seda kella kuuest kuni kella kümneniõhtul. Tasuta olid ka kõik Pinball´i masinad. Raha tuli makstavaid erinevate mängude eest, kus oli võimalus midagi füüsiliseltvõita. Eestlastele tuttavas rahas oli tegu siis umbes 70-nekrooniga. Tunuds aus tehing, Maksin eakale vanahärrale rõõmsalmeelel ning asusin uurima, mida mulle selle raha eest pakutakse. Sainkohe aru, et olen teinud õige investeeringu. Mõned mängud(Terminator Salvation arcade näiteks) maksid kuni dollar mänguni.

Nooremas eas olen palju aega (loe raha)kulutanud erinevates Lasnamäe ja Tõnismäe urgastes, mängideskehvas seiskorras masinatega. Ehtsat Pinballi olin proovinud vaidpaaril korral, mille saab kokku lugeda ühe käe näppudel (võibollapead mõne isegi maha lõikama).

Sisse astudes avanes pilt, mille pealeiga videomängu nohik võiks silmanurgast pisara pühkida. Vilkuvadekraanid, säravad tuled ja üle näo naeratused. Endale suureksüllatuseks oli näha väga vähe lapsi. Seevastu märkasin agaminust kordades eakamaid inimesi.

Suurt rõhuku oli pandud auto- ningtulistasims mängudele. Enamus inimesi, kes mind tunnevad, onteadlikud, et ma pole just suurem sõidumängude austaja. Initial Dnimeline mäng tundus olevad suur rahva lemmik. Initial D 5 ArcadeStage täpsemalt. Otsustasin ka käed külge panna nind proovida.Mängul oli väga hea balants arkaadi ja simulaatori vahel. Minule,kui kehvade oskustega mängijale, ei olnud manuaal kastiga sõitmineüle jõu. Suutsin isegi mõned sõidud võita.

Tulistamise mängudest olid esindatuderinevad osad Time Crisis seeriast, Terminator: Salvation, SilentScope, Ghost Squad arcade ja veel mõningad. Ailen Exterminationosutus mänguks, millega ma kõvasti aega veetsin. Mängukonseptsioon oli imelihtne. Sul on plastmassist automaat, sihidekraanil olevaid kurikaelu ja vajutad päästikut. Lõubus, pingelineja üksluine... laskmine on tore tegevus, kuid ma pooldan seda tehakoos sõpradega. Antud õhtul oli aga omapead ning väga paljutulistada ei viitsinud.

Vanakooliaustajatele oli nurka pandud seisma The Ultimate Arcade. Peale rahasisestamist oli mängijal võimalik valida mitmekümne erineva mänguvahel. Nostalgia mõttes veetsin veidi aega koos Ghosts 'n Goblinsija Captain Comandoga.

Hetkel jätan vahele kõik võimalikudosavusmängu, mille auhindadeks oli pandud erinevat mänguteemalistkaupa. Alates pisikeste Yoshi võtmehoidjatega kuni välja Xbox360-ne ja Nintendo Wiini.

Nüüd aga minu isiklik õhtu lemmik,Beatmania. See nimi oli mulle enne siit sealt küll kõrvu jäänud,kuid mängu ennast ei olnud ma kunagi varem proovinud. Kuigi tegu onjuba üle 10-ne aasta taguse mänguga pean nentima, et isiklikultpooldan seda produkti DJ Herole. Seda nii muusikalise poole kui kajuhtimis omaduste poolest. Tegu siis klassikalise rütmi/muusikamänguga. Õigelt ajal pead tegema õigeid asju, muusika rütmis.

Vanasõna ütleb, et “Pilt andvatrohkem kui tuhat sõna”. Järgmine kord proovin fotoka varastada.

Podcast Ep. 3 - Üks, kaks, E3!

2010-06-18T09:19:00.000-07:00

Kolmas Podcast on meil nüüd lõpuks valmis saanud! Mis oleks veel sobilikum teema kui äsja lõppenud video- ja arvutimängude suurüritus E3.

Kahjuks peab küll tõdema, et ikka ja jälle veame me teid, kallid kuulajad, alt, kuna meeskond, kes juttu puhub on samuti sama, mis eelmised 2 episoodi. Ei suuda me veel täita enda lubadust, podcast'i külaliste kutsumise näol. Kindel on küll see, et veel 2 osa tuleb samuti sama crew'ga, mis sai üles võetud samal õhtul kui praegunegi osa. Kuid need on veel lõikamisel.

Edaspidi, suve jooksul lindistatud episoodid, tulevad loodetavasti uute häältega, kuna härra Ninjan on juba omadega suures uhkes USA's, kus ta haiseb täitsa mitu kuud.

Seega, head kuulamist!

Nagu ikka tänud Puldimurdja.net'ile, ning podcast'i saab ka otse tõmmata SIIT.

CREW:

Emme, võtame koera

2010-04-25T02:14:00.000-07:00

Millal saab videomängust midagi enamat, kui lihtsalt mäng? Kust jookseb piir, mille peavad mängu tegijad ületama, et saata meie ajule signaa: "Hei... kuulge see ei olegi enam niisama punktide ja jumalteabmille taga ajamine. See on nagu emotsionaalne kogemus". Jalgpallis väravate löömine või autoga "best lap" aja sõitmine on ka kogemus ning samut veel vägagi nauditav. Aga minu eesmärk, seoses tänase postitusega on võtta vaatluse alla teine aspekt. Just see, mis tekitab emotsioone muuga, kui seda on puhas mängimise rõõm ja autasud tegevuste õigesti soritamiste eest. Olen tihti sattunud erinevates seltskondedes vestlustesse mängudest. Seda just teemal, kuidas saab olla videomäng võrreldav hea filmi või raamatuga. Tahan Teie väärtuslikust ajast röövida tavalisest pisut enam. Pilt pidavat ütlema rohkem, kui tuhat sõna. Seepärast olengi valmis seadnud tänasesse posti ka kaks kohustuslikku videolõiku.
Treiler 2010 ilmuvale PS3'e seiklus mängule...

Ok. Vaatasite ära? Olge nüüd hetkeks enese vastu ausad. Mis emotsioone nähtu Teis tekitas? Ma ei pea praegu emotsiooni all silmas: "Faaak see on ikka sitt.. Gears of War 3's saab hoopis rohkem tulistama hakata". Jäke kõrvale fakt, et Te pooldate mingit kindlat mängude žanrit või see, et võibolla Te ei mängi üldse midagi. Võtame vaatluse alla ainult antud video. Ma olen nõus, et tegu on klišheega. Kui tahate inimestes tundeid äratada, siis väga hästi töötavad loomad ja väikesed lapsed. Parim näide on kasvõi iga pühapäevased TV3'e perefilmid. Aga fakt on see, et kui tahes me ka seda ei salga, siis see toimib. See toimib kuradima hästi. Ja inimeste tunnete stimuleerimist, on hakataud ka tänapäevastesse mängudesse üle tooma. Tegu ei ole enam puhtalt silmade ning näppude kordinatsiooni treenimisega.

2007 aastal ilmunud "Darkness"

Ma loodan, et mänguloojatel jätkub piisavalt värvikai ideid ning "publisheridel" suuri rahakotte neid toetamaks. Vaevalt keegi 10 aastat tagasi mõelda oskas, et videomängud siia kohta välja jõuvada. Kes muu, kui mänguloojad ise. Ning kahtlen, et nemadki teadsid, mis tulveik mängude maastikul toob. Sügisel igaljuhul palun keegi laenaku oma PS3 mulle, et saaks esimeses videos nähtud "The Last Guardiani" läbi mängida....

Bat Fisher ja Sam Wayne on tagasi!

2010-04-21T03:22:00.000-07:00

Viimased kaks mängu, mis on minu Xbox’i sisse sattunud on juhtumisi olnud ühed paremad mängud, mida üle pika aja mänginud olen. Üks natukene vanem ning nüüdseks juba arvukaid auhindu ning kiitusi saanud Batman Arkham Asylum. Teine isend, aga verivärske väljalase vana lemmiku Tom Clancy Splinter Cell seeriast, Splinter Cell Conviction.

Mõlemad mängud on üdini kvaliteetsed. Stoori, cut-scene’id, muusikaline skoor, geimplei ja voice acting on kõik väga, väga kvaliteetsed. Siin kohal kohe peab ära mainima voice acting’u poole mõlemas mängus. Sam Fisher’ina on tagasi vana hea Michael Ironside. Onu Ironside on top-notch esitusega nagu alati. Veel enam, aga tasub mainimist Batman Arkham Asylum’i voice cast. Enamus, kui mitte öelda, et kõik (lihtsalt pole kahjuks 100% kindel selles faktis) peategelaste hääled on mängitud Batman’i animeeritud seeriate näitlejate poolt. Ehk, et lisaks teistele tegelastele räägib Batman Kevin Conroy häälega ning The Joker räägib Mark Hamill’i häälega. Need, kes ei ole tuttavad ei mängu kui ka Batman’i animeeritud seeriatega, kortsutavad hetkel kulmu, et kas Mark Hamill ei ole mitte see süütu ja malbe häälega tüüp, kes mängis Luke Skywalker’it Star Wars’i originaal triloogias? Vastus on jah, see on see Mark Hamill ning tema performance on midagi müstiliselt vapustavat.

Kuid nüüd siis selleni, milleks kirjutan ma ühte patta nendest mängudest. Kuna mõlemas mängus on suur osa geimpleist üsnagi sarnane ning väga hästi lahendatud. Selleks on siis just stealth geimplei.

Nagu kindlasti väga paljud juba teavad, on mõlemad videomängud 3rd person perspektiivis action adventure mängud, rohkemate või vähemate stealth geimplei elementidega. Samuti on mõlemad mängu kangelased, Sam Fisher ning Batman (!SPOILER! aka Bruce Wayne), teada-tuntud enamik mängijatele. See-eest on nad väga erinevalt esitatud, võrreldes härrade varasemaid tegevusi. Arkham Asylum pole küll mingi osa mängude seeriast, kuna on siiski stuudiol esimene katsetus Batman’i mängu valmis vorpida. Kuid sellegi poolest on keebiga võitlejast tehtud interaktiivseid meelelahutus produkte arvutitele ja konsoolidele küll ja veel.

Nii Rocksteady (Batman:AA) kui ka Ubisoft (SC:C) on suutnud mängijale anda edasi tunde, et ta on tõesti see, kellena ta mängib, koos kõikide tugevuste ja nõrkusdega. See tuli imelik lause kindasti, kuid ma üritaks end lahti seletada. Batman on superkangelane. Kui sinu vastu tuleb 12 suvalist jõmmi torudega peksma, ei ole minig probleem teha paharetid kahjutuks mõne minutiga, ise viga saamata. On täiesti tunda, et mängu peategelasel on „Peak physical and mental abilities“ – see muide on võetud otse Batman:AA’st, Batman’i enda bio alt. Kuid kui vastu tuleb midagi võimsamat nt. mingisugune leveli lõpus olev bossbattle (Poison Ivy v. Killercroc) või isegi 3 jõmmi automaat relvadega ei ole asi nii lihtne, sest siiski on Bruce Wayne luust, lihast ja verest. Kuna Splinter Cell’is boss-battle’eid ei ole, siis tooks paralleele just relvi omavate pahade onude elimineerimisel. Nagu juba mainitud on mõlemad mängu stuudiod väga hästi saavutanud piiri kangelaste „supervõimete“ ning nõrkuste vahel. Kui on suur, avar ruum, milles patrullib paarteist vaenlast ei saa kummaski mängus lihtsalt peale lennata gunz blazin’. Siis suuretõenäosusega on surm juba ukse taga. Kui aga kasutada ära karakterite tugevusi tekkib tunne, et oled lausa võitmatu. Ning mõlema kangelase tugevuseks on stealth. Ruulamine, ruulamine ja veel kord ruulamine. Alguses uurida ning jälgida, kus täpselt kõik pahad on ning kus nad patrullivad ja samuti ka kõik eelised, mida saab ära kasutada olevas alas (Batman:AA – seinad, mida saab õhku lasta, õhu šahtid, kuhu peita jne. SC:C – rõdu ääred, aknad, mille otsas kõlkuda, tulekustutid ja gaasi balloonid, mida õhku lasta, et vaenlaste tähelepanu suunata jne). Kui kõik asjad selged, siis ei midagi muud kui, et paharette ükshaaval maha noppima. Ja see tegevus on tehtud mõlemas mängus, väga nauditavaks ja mõtlemist vajavaks. Samuti on ka mõlemas mängus võimalik kasutada erinevaid gadget’eid.

Kokkuvõtteks siis.... minge ja ostke endale need mängud. Kui ise neid mängisin siis, peab tõdema, et olid peaaegu, et parimad ajad, mis Xboxi taga veedetud. Samuti pärast Splinter Cell Conviction lõpetamist oli täpselt sama tunne nagu on pärast väga hea filmi vaatamist. Jääd meenutama stoorit ja kõike võimalikke pisidetaile, mis tegid just selle elamuse nii nauditavaks. Mõlemad produktid on väga, väga kvaliteetsed ning väärivad kindlasti mängimist ning natukene enamgi.

Hinded: 6 Batarang'i ja 7 Snakecam'i. (5 punkti süsteemis).

The making of...

2010-03-30T15:51:00.000-07:00

Täna on Teil harukordne võimalus piiluda Kangelaneminusees "kontorisse" ja näha, kuidas kõik Teieni jõuab. Kuidas podcasti tiim oma kõnelusi salvestab ning mis vahenditega me kõik selle Teieni toome.

Nagu vist isegi olete aru saanud, siis meie lemmik salvestus paik on köök. Öeldakse, et köögis on alati kõige parem seltskond ning kõige paremad vestlused.

Antud fotod on tehtud Brentboy koduses keskkonnas ning lahke võõrustajana kostitas ta ka igat liiget ühe karastusjoogiga. PS!!! Kangelaneminusees ei propageeri mingil moel alkoholi ega selle tarvitamist.

Kuigi praegu on meeskond pannud enamus rõhku podcastidele, siis on meil mõttes ka nii mõnigi uuem ja huvitavam projekt. Hoiame Teid kõigega kursis.

Lõpetuseks tänusõnad kõigile, kes meie tegemistega end kursis hoiavad, aegajalt blogi külastavad, arvamusi avaldavad ning sõna levitavad. Samuti kõik kes ise videomängude arvustusmaailmas aktiivsed on. Vahet pole siis kas blogijatena või podcastijatena (kui neid muidugi Eestis üldse peale meie on). Ja muidugi kõik Teie, kes Te aeg ajalt midagi mängite. Armastuse ja austusega.... Kangelaneminuses

Palun ärge saatke mulle oma kanu ja lambaid

2010-03-28T13:52:00.000-07:00

Podcast Ep. 2 - kogujad ja lõbutüdrukud

2010-03-16T02:05:00.000-07:00

Siin siis lubatud kuid natukene hilinenud podcast nr. 2. Seekord toodud teieni natukene mugavamatel vahenditel. Siinkohal ka tänud "Puldimurdjale" abikäe eest.

Samuti saab tõmmata otse SIIT.

Podcasti meeskond:

Podcast Ep. 1 - lauad ja kerad

2010-01-17T14:41:00.000-08:00

Ajalooline ja lubatud hetk on käes. Teie ees on verivärske osa Kangelaneminusees jutunurgast.
Nagu näha, on Youtube'i striimingu variant kahjuks juppideks jaotatud,kuna Hr. Tube ei luba pikemaid kui 10min videoid üles laadida. Kui kellelgi on huvi faili allalaadimiseks, siis lingi leiab siit:

http://www.mediafire.com/?mmonzmd5my2

Kommentaaride sektsiooni võite kirjutada kas eelistatud on Youtube'i striiming või allalaetav mp3? Või hoopiski mõlemad? Samuti on oodatud erinevad ettepanekud ning arvustused.

Podcasti meeskond:
&lt;p&gt;&amp;amp;amp;amp;lt;p&amp;amp;amp;amp;gt;&amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;lt;p&amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;gt;Put your gamertag here too.&amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;lt;/p&amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;amp;gt;&amp;amp;amp;amp;lt;/p&amp;amp;amp;amp;gt;&lt;/p&gt; &lt;p&gt;Put your gamertag here too.&lt;/p&gt;

&lt;p&gt;Put your gamertag here too.&lt;/p&gt; &lt;p&gt;Put your gamertag here too.&lt;/p&gt;

Kes ees, see mees

2009-12-10T15:00:00.001-08:00

Tore leid internetist

2009-12-06T15:25:00.000-08:00

Vana on taasleitud uus.... või lihtsam väljapääs?

2009-12-06T14:58:00.000-08:00

Inimloomus on üks väga huvitav asi. Oletame, et inimene on nädal aega nälginud ning keegi annab talle lihajäänustega kondi. Loogiline on, et seda koeraeinet koheldakse nagu seapraadi. See olukord kirjeldab ka väga hästi ODST nimelist toodet ning edu, mis mängule osaks on saanud.

ODST on väga väga väga pädev laskmismäng ning igati korralik iseseisev osa, revolutsioonilisse paugutamis mängude seeriasse. Ta on suurepärase flowga ja kiire tempoga mäng. Kuhugi toppama ei jääda. Lahingud on eepilised, muusika on üllas ning mängija saab kontrollida ka erinevaid sõidu/lennu vahendaid. Masinate juhtimine ei ole puine Lego klotsi liikuma sundimine, vaid on ideaalsuseni lihvitud. Nagu lausa simulaator ma ütleksin. Läbisin selle märuli koos sõbraga, kasutades "split screen" režiimi. Pikkus on just täpselt paras. Ei muutu tüütavaks vaid pigem jätab õhku selle ...... "Do you wan't some more?" küsimuse.

Niimoodi, nagu eespool lugeda võib, kirjutaksin ma selle jutukese, kui ma poleks kunagi ühtegi Halo seeria osa mägninud. Siiski kuidas peaksin alustama nüüd, kui olen juba antud isendiga kokku puutunud ning nii mõnedki seiklused läbi mänginud (loe läbi elanud)... oehhh ... Selle eelneva ülistus jutu saab kirjutaga ka kõigi Halode kohta. See mängude sari on suurepärane ning väga üksikute veakestega. Siit minu tänase päeva küsimus. Kas poleks aeg midagi uut proovida? Toon näite. Iga Super Mario mäng on erinev. Iga Zelda mäng on erinev. Samas on nad paganama head. Halo mängud on kõik ühesugused ning samuti head. Aga milline variant on parem? Kas saab olla juttu õigest ja valest lähenemisest? Vastus on tegelikult lihtne. Videomängude juures ei ole reegilit. Pole võimalik välja mõelda kindlat valemit kuidas mängude seeriad peaksid välja nägema. Millised peaks olema graafilised lahenduse ning kes peaks komponeerima muusika. Meile armas torumees saadeti galaktikat avastama mängus Super Mario Galaxy. See on hoopis erinev meile teada olevatest Super Mario mängudest.

New everything... ammmm maybe

Ja ma tean, et Halost tuttavad teglased on võtnud osa ka reaal ajas toimuvas strateegia mängiust Halo wars. Aga hoolimata sellest pingutusest. Kallid Bungie software inimesed. Palun pange nende kontide külge natuke rohkem liha, et siis seda uhkusega prae pähe pakkuda. Kui kaua ma ühte mängu pean järjest mängima?

Ma käin linna peal kaklemas

2009-12-03T16:03:00.000-08:00

Sauekaubanduskeskus on kasutanud läbi aegade erinevaid võtteid inimestepoodi meelitamiseks. Nende kurikavalad skeemid on olnud suunatud niitäisealisetele, kui ka lastele. Olgu siis, kas odavad hinnad, tasutatomatimahl ja kali või... videomängud.

Nüüdväike ülevaade inimestele, kes ei ole Sauest veel isegi kuulnud. See onpisike linn Keila maantee ääres. Tallinna piirilt umbes ~10 km.Praeguseks juba populaarsust koguv väikelinn oli minu üleskasvamiseajal (90-ndate keskosa), vabandage väljendust „pommiauk”. Noortele oliseal huvitegevuseks, igavusest pähe karanud lollused. Õnneks olirahaahne kaubanduskeskus piisavalt nutikas ning töötas väljastrateegia, kuidas ka laste taskurahad endale saada. Abiks oli neilekangide ja nuppudega masin.

Muloli kodus, enamustele eestlastele tuttav, kollaste kassettidega töötavNintendo Entertainment Süstem’i (NES) kloon. 8-bitine lustikummut saivatti eranditult igapäev. Seejärel kingiti mu heale sõbrale StenileSega Megadrive. Ma ei liialda, kui ütlen et koos selle telekamängugakolisid ka pooled meie naabruskonna poisid Sten'i juurde. Aga noharkaadimasina saabudes kolisid osad poisid Saue poodi.

Ärgesaage valesti aru. Ma olin kaklusmänge mänginud enne ka. Ei oska sedafenomeni kirjeldada, aga mõte, et kõnnid oma karakteriga mööda tänavatja klohmid pahasid on lihtsalt võrratu. Sinu ohver, peale lüüa saamist,vilgub paar korda ja siis kaob ära. Ägedus ruudus. Aga see masin meie poe juures andis telekaekraani kismakukkedele hoopis uue varjundi.

Meiekoduküla arkaadi hitid olid Neo-Geo platvormilt. Graafiliselt võrreldaNES’i ja Neo-Geo’d on sama, mis võrrelda mõnda DaVinci meistriteost,lapse soperdisega.

Üleval siis Neo Geo Burning Figt ja all NES double dragon.

Sealtsai alguse minu armastus 2d kakluste vastu. Nüüd siit aga tänase päevaküsimus. Miks need kaklusmängud nii kasinaks on jäänud? Kas fännid onotsa saanud? Kas beat em up ei ole enam „cool“? Final fihgt, Streets ofrage, Sengoku, Punisher, Cadillacs and dinosaurs jne. Kas see žanr elasoma aja ära ja nüüd liiguti lihtsalt edasi? Praegu on meil Tekkeniseeria, mis on väga pädev mees mehe vastu klohmimine. Soul calibur,põhimõtteliselt sama teema. Aga ei ole näha seda klassikalist kangelasttänaval horide vastu võitlemas. Klassikaline meeste valiku screen, kuskaks lihastes kutti, üks suurte rindadega tütarlaps ning mingi veidrik.Watchmeni beat em up ja Warriors ei ole päris see, mis ma praegu silmaspean. Nendel mängudel puudub minujaoks see kirjeldamatu vanakooli hing,rääkimata sellest flawless juhitavusest. Tutrles’i arkaadi remakest,mis xbox lives liigub, ei tahaks siinkohal isegi rääkida.

Samas ma tean et head kaklus mängu ei ole tänapäeval raske teha. Näited kasvõi Bouncer (PS2) ja Final Fight: Street Wise (xbox).

Rüütlid on surnud

2009-10-07T04:25:00.000-07:00

Just täpselt. Ja internet tappis nad ära. Vanemad lugejad saavad kindlasti aru, et ma räägin metafoorides. Rüütlitel oli au kodeks mida järgiti. Paljud võiksid ka tänapäeval nendest inimsisuga rauakolakatest õppust võtta. Minu sihtmärgiks on praegu inimesed kes On-lines mängivad, aga teevad seda ... noh ... odavalt. Ma ei hakka clitchimisest üldse praegu rääkima ja end ärritama.

Pildil on läägi lüliti. Seda kasutatakse siis nii öelda tehisliku läägi tekitamiseks mängudes ning viimase ära kasutamiseks enda huvides. (inglise keeles Lag)

Mulle meeldib näiteid alati tuua reaalsest elust. Mängisin internetis mängu Skate 2. Tegime viite miinust. Esimene rulataja teeb triki ette ja teised peavad järgi tegema. Läägi lüliti klõpsutamisega saab kenasti teise sõitja trikkide ajal pause tekitada ning hüpped nässu ajada. Väga alatu ja mitte üldse aumehelik teguviis.

Kutsun siinkohal kõik mängijaid üles mitte alluma provokatsioonile ja mitte kasutama odavaid võtteid võitmiseks. Clitchid, läägilülitid ja jumalt teab mis pa*k (vabandage mind) jäägu ketseritele. Tee oma valik juba täna. Kas oled Rüütel või oled ... ?

I'm outie

Peace

Ilusaid hetki mängumaalt

2009-09-06T05:36:00.000-07:00

Mäng: Gitaroo Man Lives

Platvorm: Psp

Liik: Muusika / rütmimäng

Mälestus: Priceless

Gears of War on INSANE. Check.

2009-08-30T02:34:00.000-07:00

Mu sõber Oliver (Paranoiadisco filmikirjanik) ei saa pahatihit minust ja mu tõekspidamistest aru. Miks muusika peab olema hea saundiga ja üleprodutseeritud? Miks suurkorporatsioonid mängude tootmise juurde on niipalju reegleid toonud? Miks ma meeste õlut ei joo? Ja mis kuradi pärast ma olen nõus iga aasta maksma umbes 600 krooni, et oma Xbox 360-ga interneti sees mängida? Vot sellest viimasest küsimusest alustamegi. Jagatud rõõm on topelt rõõm või midagi ning jagatud mängukogemus on seega topelt kogemus.

http://www.youtube.com/watch?v=XhufrnT4818

Sõbrad Jaapanist

2009-08-24T09:11:00.001-07:00

Mul näiteks ei ole ühtegi. Vahet pole. Kunagi oli Sega Dreamcast ja seal oli mäng nimega Jet Set Radio. Vot see oli cool. Mägnust sai kiiresti mu uus Jaapani sõber. Sõitsid uiskudega mööda linna ja tegid seina peale gräffi. Ma mäletan, et lugesin sellest aastaid tagasi kusagilt rula ajakirjast ning panin kohustuslike mängude nimekirja. See oli midagi retsi. Igaljuhul et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest (noh nagu Agu Sihvka).
Dreamcast ei tohiks olla vist ühelegi videomängu huvilisele võõras nimi. Kui aga enne pole konsoolidega palju kokku puutunud ning ei tea ajalugu, siis püüan kiirelt anda ülevaate.

Aasta 1998, koht Jaapan. Sega on eelnevalt teinud oma Megadrivele juba 2 upgrade vidinat. 32 x ning Sega CD. Mõlemad kukkusid kahjuks läbi. Mitte et toode oleks tingimata halb olnud aga mängude pagas oli kohutavalt napp ning inimesed ei läinud kallite upgrade'dega kaasa. Küsime endalt nüüd et paljudel meie tuttavatel oli kodus sega Megadrive? Noh mõnel ikka oli. Olen isegi näinud oma silmaga. Aga paljudel tuttavatel oli kodus Sega Saturn? 1-5 eestlast. Ma ei tee praegu nalja. Mis siis Sega teeb. Saturn on selline OK konsool. Tal olid võibolla omad vead. Samas on tal väga hea controller. Üks parimaid Resident Evili mänge. Mine tea, mis oleks saanud, kui Saturni oleks veel hoitud elus. Ometi otsustab Sega tulla välja järgmise konsooliga, Dreamcast.

Meeles tuleb nüüd pidada seda (vaadake Sega CD, 32 X ja Saturni sünniaastaid):

Sega Mega Drive (1988) / Sega Genesis (1989, üksnes Põhja-Ameerikas)
- Sega CD (1992)
- Sega 32X (Sega Genesis 32X või Sega Mega Drive 32X või Sega Super 32X) (1994)
- Sega Saturn (1994)
- Sega Dreamcast (1998)

Meil on 6 aastat ning juba 2 upgrade'i ning 2 konsooli. Backwards compatibility'st ei ole haisugi. See tähendab siis, et uute masinatega juba varasemalt soetatud mänge kasutada ei saa. Liiga palju vidinaid liiga lühikese aja sees. Inimesed on juba oma usalduse kaotanud. Konsool põrub läbi. Siinkohal lingin video, et mitte kirjutada juttu, mis on läbi aegade juba üle ja üle keerutatud.

http://www.youtube.com/watch?v=foARPDyZrXk

Sega Dreamcastist ma rohkem ei räägi. Küll aga Jet Set Radio mängust. Ma olin nooremana tulihingeline rulamees. Uisud olid nagu häbimärk, mida osad "rumalamad" inimesed enda jalgade küljes kandsid. Seepärast mõtlesingi pikalt et kas see toode ikka saab hea olla. Jumal tänatud, et sain üle oma hirmust ja proovisin läbi aegade ühte mulle meeldejäänumat mängu.

Alguses on "geimplei" veits raske. Paljud meist ikka puldiga uisumeest enne juhtinud on?
Aga ei tasu lasta end hirmutada. Umbes poole tunniga on asi käpas. Suudad isegi tagurpidi "kruisida" mööda linna. Gräffiti tegemint on nii öelda "Simon says" süsteemiga. Ekraanile tekib ikoon, mis näitab kujundeid thumbstickiga (kangikesega) järgi tegemiseks.
Menüüs on lausa valida võimalus endale kasvõi ise pildid valmis joonistada. Saad mängus kirjutada seina peale näiteks "xSullx on loll". Kõlab lapsik, aga tegelt on fun.
Mäng üldises plaanis ei ole väga raske, aga vean kihla, et mõnda levelit peab ikka paar korda nokitsema, enne kui õnnestub. Pärist labaselt lihtsaks just mängijale asju tehtud ei ole. Nagu päris eluski on ka Jet Set Radio linnas (Tokio-To) seinade sodimine rangelt keelatud. Politsei võtab sulle pea igal võimaluse sappa ning kasutab koeri, tulirelvi ning isegi koptereid. Sweetness.

Mängu alustad sa ühe tegelasega. "Stoori" kulgedes hakkavad hõumid sõna otseses mõttes sulle aknataha ilmuma ning saad valida, kas lased neil oma gängiga liituda.

Mängus on 2 suuremat eesmärki, mis vajavad täitmist. Kõigepealt muidugi klassikaline terroitooriumi märgistamine enda gängile omaste piltidega. Tesisek tuleb teil lõpuks leida maagiline vinüülplaat, mille abil saab.... jajahh ... seda peate ise juba mängides välja selgitama.

Suur boonus on mägnu soundtrack. Leidsin terve posu uut ja huvitavat muusikat. Pop pungist ja Rob Zombiest kuni päris veidrda diskoni välja. Mulje oli nii hea, et tõmbasin ka soundtracki alla.

Kui kodus on juba Sega Dreamcast olemas, siis olete selle konsooli "awesomenessiga" kindlasti tuttav ning JSR on lihtsalt mäng, mis tuleks üle vaadata. Kui ei, siis tasub see isend kusagilt odavast netipoest ära noppida. JSR ei ole ainuke mäng tema kustumatust kullafondist.

Asjad lähevad hinda alles siis, kui neid on vähe

2009-06-08T00:47:00.000-07:00

Mõningad ajad tagasi kirjutasin pisikese jutu zombidest ja Resident Evil'ist. Mängu esimese osa Gamecube remake'st siis, kui päris täpne olla. See on just selline RE, mida mina mäletan. Mille järgesid olen aastaid mänginud.

Seerias neljandat osa tegema hakates, otsustas Capcom viia sisse muutuseid. Ajaga peab kaasas käima või midagi sellist. Jumal seda teab. Võibolla on tegu loomuliku evolutsiooniga. Vahest püüdega teha midagi uut ja huvitavat. Capcomi mehed alt ei läinud ning RE4'le langes osaks edu. Ega nüüd enam sammu tagasi võtta ei saa. Viies osa on oma vanema venna nö. "upgrade". Sama gameplay (mitte et see paha oleks) ning nii mõnigi asi, mis võtab RE4 läbinud gameri näo särama. "Ohoo ma olen midagi sellist enne näinud". Aga mis juhtub nende inimestega, kes armastavad seda vana Resident Evi'lit? Seda kus su relval ei ole infra sihikut? Kus sa ei kõnni mööda lineaarset maailma vaid tuhnid läbi hoopis suuri mõisu? Kus sind hirmutab pigem üksinduses kõndimine ja kõhedad hääled, mitte peale tormavad zombied (kui neid saab enam isegi nii nimetada). Vastan ise ... las mängivad midagi muud.

Horror survival point and click võtmes. Oma aja kohta oli mäng õudukate klassis lausa revolutsiooniline. Graafika on ajahammaste vahele jäänud ja pisut valivamale inimesele võibolla liiga piksline ning nurgeline, aga mänguomadusi see ei mõjuta.
Õudust on kamaluga pandud. See väljendub nii helis kui pildis. Kaamera nurk on mindagi naljakat 3-nda isiku ja spordi kaamera vahepealset. Ja noh... mängija vihjavaenlane kasutab tapatöödeks hiiglaslikke kääre. Sweet.

PSX variant on tegelikult järg SNES'i jaoks tehtud mängule, aga sellest ei ole midagi. Clock tower ei eelda eelmise osa stooriga tutvumiset. Minu jaoks tundus playstationi versioon veidike õudsam. Kuid ega need kaks sugulast väga võrreldavad ei ole . Mõlemad päris erinevad mängud gameplay poolest.

Mis see on? See on sitt härra!

Alguses on raske juhitavusega harjuda, sest võin kihla vedada, et Te ei ole varem midagi sellist mänginud. Esimene kohmetus kestab ainult paar minutit. Inimnäpud kohanevad kiirest kursorit liigutama d-pad'iga.

Juba lapsena tahtis saada mõrvariks.

Ma ei hakka siinkohal stoorist pikemalt rääkima. Vahest rikkun elamuse kellegi jaoks sootuks ära. Parem proovige ise ja otsustage. Soovitan avatud meelt ja julgeid närve. Mäng on üpris creepy.

Miks ma selle jutu kirjutasin? Resident Evili seeria viimased osad on head. Ei nad on isegi väga head. Viiendas osas sisse toodud mängijate vaheline koostöö lisab kõvasti pingelisust. Aga midagi on puudu. Mis see võiks olla? Ahh jaaaaa... see mäng ei ole enam õudne. See on lõputu zombie action, aga mitte horror. Minujaoks vähemalt mitte. Samuti mitte ka xSullx 'i jaoks. Ma usun et leiaksin kindlasti veel kaasarääkijaid. Seevastu Clock Tower on õudne. Vean kasvõi Sulli xboxi peale kihla.

Strateegiline jäsemete lõikumine

2009-06-02T18:59:00.000-07:00

Juba pikalt olin tahtnud kvaliteetset horrorit enda konsooli sisse pista. Peremees Jan oli lahke ning aitas mind ajutiselt välja Condmned’iga, kuid pärast RROD’d ei leidnud endas seda jaksu, et uuesti mängu alustada. Sai siis hiljuti ostetud rõõmus mängukene nimega Dead Space. Jällegi üks mäng, mis on tagant järgi soetatud, kuna välja laskmis ajal ei olnud nii palju usku tootesse. Kuid pärast pikke kiidusõnu kahelt tuttavalt, kes on paadunud Silent Hill seeria austajad, ei jäänud midagi muud üle, kui, et endalegi soetada esimene Sci-Fi Surivor Horror žanrist mäng.

Dead Space on, võrdlemisi suure üllatusena, EA Games’i poolt väljastatud. Enne mängu välja tulekut pole Electronic Arts just kõige säravam olnud uute ideeda väljastamisega. Muidugi kõik spordi mängud on neil olnd üldiselt tasemel läbi aegade, kuid kui asi puudutab värskeid ja loovaid ideid, siis jääb tihti EA meestel midagi puudu. Sellegi poolest on Dead Space üks väga, väga hea mäng.

Mängija kehastab Isaac Clarke’i, on osa meeskonnast, kes on saadetud kosmoselaeva USG Ishimura pardale, et uurida, milleks ei saada kellegiga seal ühendust. Mängu alguses ei ole mingit pikka nonsenssi, esimeste minutite seas mängus tulevad kollid, ning oled eraldatud enda meeskonnast ja pead üksi hakkama saama. See muidugi ei peata sinu meeskonna liidrit sulle käsklusi andma, mida sa järjest täitma pead. Mis edasi võite ise ehk kunagi kaeda.

Mängu vaieldamatu kõrgpunkt on atmosfäär, mis, minu jaoks, on iga survival horror’i mängu „make it or brake it“ tugisammas. Kui atmosfääri ei suudeta luua kui kõhedana ning mängijat sinna sisse tuua, siis asi ju ikka ei toimi. Dead Space saab missiooniga väga veenvalt hakkama and then some.... (Mul on juba viimase kuu aja jooksul mitmeid kordi vaja leida eesti keelne vaste terminile „and then some“ kuid ei ole õnne olnd...jama). Helidisain on mängul vapustav, alati on on mingit kilinad, kolinad, kriiskamised või koputused kuskil kuulda kui tähele panna. Seda mitte mingis kindlas kohas ja just kui backtrack’ina korduma pandud, vaid täiesti randomilt ja väga effektselt. Ehmatusi on Dead Space’is samuti oma jagu, seega ei ole tegemist ainult õudsa atmosfääriga, mis lihtsalt on. Jääb ainult unistada, milline võiks see mäng olla 5.1 DOlby Surround süsteemiga, mida mäng ka toetab.
Samuti on märkimisväärne kuidas idee kohaselt üksluine keskkond (kosmoselaev) on tehtud suhteliselt huvitavaks. Mõned korrad peab Isaac lahkuma USG Ishimura’lt ning rändama gravitatsioonita, laeva peal, väljas pool laeva ennast. Samuti teevad rohked vereplekid, jäsemed ja laibad ka koridorid natukene värvilisemaks.

Toote stoori oli kah täitsa hea, kuid seda kahjuks alles lõpupoole. Enamus mängust ei ole mingeid suuri tõsiseid plotte käimas, vaid käsutatakse sind mööda laeva ringi asju korjama ja parandama. Siin seal räägitakse ja arutatakse, mis ja, miks kõik juhtunud on. Kuid sügavam lahkamine algab alles lõpupoole. Sellest hoolimata ei morjenda see mängitavust.

Geimplei: Kõik võimalikke kolle, kes Isaac’ile vastu tulevad on vaja tappa strategic dismemberment’i teel. Ehk, et siis pead tulistama jäsemed otsas – fun! Lihtsalt laristamine või täpne pähe tulistamine teeb mängija töö tihti peale raskemaks. Kui laskemoon peaks otsa saama, saab ka Isaac virutada käe või trampida jalaga, kuid siis võib minna raskeks. Ning kogu seda jäsemete lõikumist toetab ka rohke veri ja vastavad heliefektid. Pahasid kolle võiks küll natukene see-eest rohkem olla. Üldiselt on 5-6 erinevat liiki. Tegelikkuses on mängus neid natukene rohkem, kuid paar-kolm peletist nendest on peaaegu, et samad väikeste välimiste ja tugevuse erinevusega.
Dead Space koosneb 12st peatükist, igaüks vajab umbes ühte tundi, et läbi teha. Üksikute peatükkide lõpus on ka nö. bossidega võitlused.

Viimased sõnad: Dead Space oli väga, väga meeldiv üllatus. Pärast mängu läbi tegemist jäin mõtlema ning tundus, et kohe pikka aega pole midagi taolist mänginud. Mängu ost oli väärt igat senti, eriti arvestades, et toode sai soetatud natukene pärast väljatulekut, oli ka hind tsipake madalam.
Aasta 2008 üks parimaid mänge, punkt.
Nii, et minge poodi, ostke Dead Space, keerake kõlarid valjuks ning tehke toad pimedaks ja ma garanteerin, et elamus on meeldejääv.

Kulli härra naaseb

2009-05-15T02:20:00.000-07:00

Tony Hawk: Ride, uus mäng pikas ning edukas rulamängude seerias on avalikustatud. Nüüdseks on vist juba aasta-paar möödas kui Tony Hawk'i seeriast midagi paistis. Selle pausi on täitnud see-eest EA skate. Väga arkaadiliku geimpleiga, Electronic Arts'i üllitise kõrval, on TH seeria midagi uut proovimas - võite headaega ütelda traditsioonilise puldile ning tere-terekest "rulalauale".
Gametrailers.com'i GTTV's on palju infot, teaser treiler ning intervjuud Hr. Tony Hawk'i endiga. LINK

Enda jaoks tundub mäng ise siiski samat liini olevat. Juu siis jätavad reaalsemate skeidi mängude skeene EA meestele. Kuid eks näis.

Ootame huviga, peace out!

All hail the RROD!

2009-04-06T03:51:00.000-07:00

Pärast 1.5 aastat toredaid aegu Xbox360'ga tuli see hetk, mida iga Microsofti konsooli omanik on teadnud, et võib iga hetk juhtuda - Red Ring Of Death.
Jep, jep, pärast 1 tundi Forza kihutamist ja hiljem Simpsonite striimimist läbi läpaka jooksis minu Halo Edition XBox360 kokku ja enam midagi muud ei tee, peale kolme punase tule vilgutamise.

Xbox'i garantii inimesed - siit ma tulen!

Something wicked this way comes...

2009-03-23T23:55:00.000-07:00

Midagi väga revolutsioonilist on tulekul – onLIVE.

Kõik, kellel pole mingit top-notch arvutit või isegi pole üldse arvutit, saavad mängida kõike viimaseid nõudvaid mänge tipp graafikaga enda kodus.
onLIVE on siis väike karbike, mille saad visata enda lauaarvuti, läpaka või teleka taha ning mängida puldiga, klaviatuuri või hiirega või, mis iganes controlleriga siis vastavaid mänge.
Kuidas kõik jookseb on suhteliselt kaval. OnLive serverid händlivad mängu jooksutamise ja kõik muu vajaliku, ning edastavad sinu arvutisse/telekasse ainult pildi. Siiski, mitte ainult pildi. Vaid väidetavalt Full HD kvaliteediga.
Tundub väga ambitsioonikas. Aga kui nad tõesti suudavad üüratult suuri kasutaja hulki toetada ja ilma lag’ita kogu süsteemi paika saada, oleks küll tore aeg.

Ametlik leht siin ja rohkem infot siin , videot siin ning ka siin

Ohh! Veel üks Teise maailmasõja FPS!

2009-03-18T03:48:00.000-07:00

WW2 shootereid on tulnud oma tipp ajal kui seeni pärast vihma. Medal Of Honor, Call Of Duty, Hidden & Dangerous ning Brothers In Arms oleksid vast tuntumad seeriad. Ja muidugi ka veel iga suguseid üksikuid mänge ja odavaid budget eelarvega hakatisi. Lisaks rääkimata toodetest, mis on muudest mängu žanritest. Nüüd on Teise maailmasõja mälestused natukene madalamale vajunud, ning, et midagi head teha peab tõesti seda hästi tegema.

Teise maailmasõja tulistamisest rääkides, on minule olnud kuidagi meele pärasem Brothers In Arms’i seeria, mis praeguseks on tulnud välja kolme mänguga. Esimene osa oli Brothers In Arms: Road To Hill 30, siis tuli selle mängu iseseisev expansion Brothers In Arms: Earned In Blood ning eelmise aasta septembri kuus jõudsid nad ametlikult uude generatsiooni Brothers In Arms: Hell’s Highway’ga.

Hiljaaegu sai siis soetatud viimane BiA seeria üllitis Xbox360 peale. Kahjuks pidin ootama, kuni mängul tuli allahindlus, et seda soetada. Seega pole just kõige värskema mängu arvustusega siin tegemist. Kuid õnneks avastasin enesele uuesti BiA seeria ning kui mäng läbi tehtud jooksin otsima Road To Hill 30 karpi, et see enda läpakale peale virutada ning kogu mängu uuesti nautida saaks. Seega garanteeritud pre-order järgmisele Brothers In Arms mängule, kui Gearbox Software seda valmistada sooviks.

Miks siis just need vennad: BiA on tähelepanu saavutanud oma autentsuse kohapealt. Kõik levelid/missioonid on ülesehitatud päris 2. Maailmasõja ajal toimunud operatsioonide järgi ning on võetud sõja aero- ja luurefotosid, et levelid ja nendes paiknevad objektid oleksid võimalikult täpselt nii, nagu nad olid seda sellel ajal kui vastavat missiooni läbi viidi. Samuti on mõned tegelased päris USA sõjaväes teeninud isikud, nt. Lieutenant Colonel Robert G. Cole ning Lieutenant General Robert Frederick Sink.
Gameplay kohapealt on rõhku pandud taktikale. Vastaseid peab flankima, et neid edukalt lüüa. Ehk, et „Grab them by the nose and kick them in the ass.“ - General George Patton. Ning kindlasti on seeria üks reaalsematest WW2 shooteritest.

Stoori: Jutt jälgib Staff Sergeant Matthew Baker’it ja tema meeskonda nagu see oli ka Road To Hill 30’s. Mäng keerleb ümber operatsiooni Market Garden, mis on tuntud kui suurim airborne operatsioon Teises maailmasõjas. Mängus endas seda otseselt tunda kahjuks ei saa, va. siis kui näed horisondil langemas sadu langevarjureid. Kogu Hell’s Highway tegevus toimub siiski kindlalt kahe jalaga maapeal. Üks vähestest probleemidest, mis siin mängus leidsin on see, et kui mängija pole tuttav varasemate BiA seeria mängude stooriga, siis võib olla raskusi kogu kompoti aru saamisega. Mitte just faktilises, ajaloolises ja „Milleks ma neid sakslasi lasen?“ mõttes. Vaid hoopiski sinu ja sinu kaaslaste suhete ja arutluste mõttes. Enamasti lahatakse probleeme ja situatsioone, mis olid juhtunud varasemates mängu osades.

Mäng koosneb kümnest peatükist (chapter’ist). Ning kolmest keskmise raskusastmega läbimine oli kohati täitsa pinget pakkuv. (Jan ära naera! Mul polnd alguses mäng nii käpas ja konsooli shooteritel ja minul ei ole veel päris soojad suhted. See pärast saingi tihti kuule...). Kui teed kas kõige kergema või, keskmise raskustasemega mängu läbi avaneb Authentic Level. Mida pole veel jõudnud proovida, kuid kui see valmis kritseldatud saab kindlasti proovitud.

Geimplei: Tulistada saab. Täpsemalt? Tulistada saab Natsionalistliku Saksamaa sõdureid <--väga poliitiliselt korrektne...

No mida te veel WW2 shooterist tahate?
Fain! Alati on kaasas kaks suuremat relva, üks käsirelv ning mõned granaadid. Kui soovid mingit uut, paremat, sakslikumat relva maast üles korjata pead ühe enda kahest relvast maha jätma. Samuti saad mehi käsutada ning tiimikaaslaste AI on küllalt tark, et nad saaksid ise aru, kuhu nad saavad ilusti varjuda ning, millised need sakslased on, kelle pihta tulistama peab. Alguses on ainult üks tiim, kuid viimases chapter’is on kolm. Erinevaid tiime on kokku neli. Varasemate BiA mängijatele tuntud Fire Team (vastatele surve peale panemiseks) ning Assault Team (vastaste otseseks ründamiseks). Kuid juurde on lisatud MG Team (tõhusam surve täna Browning M1919 Machine Gun’ile – fuck yeah!) ning ka Bazooka Team (saab lasta juppideks erinevaid jubinaid, mille taha sakslaste meeldib varjuda – liivakottidest bunkrid, ning erinevad puidust takistused – tünnid, aiad, kastid jne – veel suurem fuck yeah!). On ka paar missiooni, mida saad täita kui tanki juhina, kes ei ole Matt Baker. Sellegi poolest saab ka seal tulistada ja asju õhku lasta – rõõmustagem!

Muidugi ei puudu ka tänapäeval igast endast lugupidavast mängust korralik cover system. Ka siin töötab see ilusti. Kuid osaliselt tekitas see minus ime pisikese konflikti. Kogu mäng on FPS – läbi Matt baker’i silmade. Kuid kui varjuda seina või heinapalli taha, liigub kaamera välja TPS mängu moodi. Ehk, et sa näed palju, palju rohkem. Arvestades BiA seeria reaalsust ja autentsust oleks palju huvitavam ehk olnd kui nad oleks kuidagi FPS’is lahendanud selle cover süsteemi ja selle tagant piilumise. Kuid siiski on see väga, väga väike asi, ning selline arvamus tekkis tänu teiste WW2 buffidele BiA foorumites.
Samuti uus lisa võrreldes vanadega on Aciton cam. Kui tuleb sul mingi täpne headshot (mis on päris brutaalselt verised) või nt. tänu granaadile või bazookale lendavad vastased ilusasti õhku, siis zoomib kaamera sinna kohta ning näitab sinu käte töö tulemust aegluubis. Kohati eemaldab see sind kogu actionist, kui on väga pingelised situatsioonid, kuid siiski päris tore lisa.
Multiplayer on kah. Pole seda jõudnud kahjuks proovida kuna enamus aja ei leidnud eriti mänge, kus seda proovida. Nii palju võin ütelda, et see pole vanade Brothers In Arms’ide stiilis, kus said ise samuti enda AI mehi käsutada. Vaid iga üks on enda eest. Mis kahjuks ei ole kõige rõõmustavam uudis BiA fännidele. Multiplayer Road To Hill 30’s ja Earned In Blood’is oli väga, väga hea. Loodame, et Gearbox Software õppis vigadest ning ei tee seda viga uuesti.

Pikaks kisub raisk...: Peab lõpetama selle nonsenssi. Minule kui Teise maailmasõja mängude, filmide ja muude meediumite lembelisele inimesele meeldis Brothers In Arms: Hell’s Highway väga. Hakkas kohe kahju, et ei ostnud mängu esimesel võimalusel. Stoori on hea, mäng üldiselt on igati hea. Stoori jäi nö. jätku võimalikuks, mis on alati hea. Ma väga loodan, et Gearbox lõpetab Matthew Baker’i loo ning saab auga lõpetada Brothers In Arms’i seeria.

Broken Sword tuleb taas

2009-03-05T09:40:00.000-08:00

Kunagi sai kirjutadud pisike jupp, kus ülal olevat mängu kiitisn. Nüüd selgub, et kõik Nintendo DS ja Wii omanikud saavad vana klassikat uuesti nautida. Kuna mul puudub igasugune sotsiaalelu, siis ootan põnevusega.

Väike link ka siin

by Ninjan

Treasure Chest of Gaming – Künname terviseks!

2009-02-25T14:18:00.000-08:00

Kui sõpradega on igav, on häid mänge koos alati tore mängida. Mis aga tihti peale on veel toredam, on see kui proovida sõpradega halbu mänge. Tõsi see rõõm võib osutuda üürikeseks, kuna halba nalja saab ainult nii palju nautida, kuni see lõpuks ikka päris retarded’iks ära kisub.

Halbu mänge on palju, kohe üllatavalt palju. Nende kvaliteet võib osutuda mõndadele lausa kultuurišokiks. Just nii juhtus sõber Janiga, kui näitasin talle oma viimast avastust – John Deere: Drive Green. Pärast seda tuligi mõte, teha esimene kangelaneminusees blogi sissekanne, just mitte kõige tavalisemas kategoorias – havad mängud.

MÄNG, KUI SELLINE: Niisiis – John Deere: Drive Green ei ole (kahjuks?) hea toode. Tehtud on see firma Valusoft poolt, kes toodab palju, palju mitte nii väga kvaliteetseid mänge...
Kes ei tea, siis John Deere on USA traktorite, kombainide ja kõikide muude põllu masinate ja agregaatide suurfirma. Ning nagu nimest võib arvata on mängu sisu (You guessed it!) teha erinevaid põllutöid John Deere’i masinvärke kasutades, samal ajal teenides Deere Dollareid. (Kas on veel coolim rahaühik kui seda on Deere Dollars? Vastan ise – ei!) Kui keegi arvab, et rõhk on nime teisel poolel Drive Green siis, peate kahjuks eksima. Toyota Priuseid ja muid hübriid masinaid kahjuks ei kohta. Kui just John Deere pole hakanud hübriid kombaine valmistama....? Jah, vist mitte.

STOORI: Sa oled farmer, punkt. Mida veel kündmis, väetamis ja külvamis mängust tahta?
Okei, okei... mingi „stoori“ element vast siis siiski meil siin leidub. Sul on oma farm, kuid miski pärast pead tegema tööd teiste farmerite jaoks.Tööde eest saad Deere Dollareid ja nende eest saad osta endale John Deere’i traktoreid ning muid põllutöö masinaid. Muideks, nendel masinatel mingit tegelikku vajadust pole. Iga uue ülesande alguses on õiged masinad on kohe olemas. Võibolla on need töö tellijal juba kaua kuuri all vedelenud või ehk on need siiski tänu kõigi farmerite kaitsja Deere-Fairy’le? Igatahes, Deere Dollarite eest ostetud rauakolakatel pole just suuremat mõtet. Kui just „point” ei ole selles, et sa ostad need ja siis lihtsalt sõidad mööda enda farmi alasid ringi. Tõsi, enda farmil on kah põllud ja asjad, kuid miks seal tühja rabeleda? Kas selleks, et koguda raha ning osta uut „geari”, et teha samu töid ning saada uuesti raha? Noh, võib ju kah...

FÜÜSIKA: Olematu. Sõidad traktoriga maksimum kiirusel vastu golfi lippu (teate küll, see väike lipuke, mis on igal golfi raja lõpus olevas augus) ja, mis me arvame, mis juhtub? Traktor jääb seisma ja mõndadel juhtudel lausa põrkab lipust tagurpidi eemale. See on vast üks parimatest näidetest füüsikamootori kohta selles mängus.

EHK, ET SIIS: John Deere: Drive Green on “lõbus“ mäng, kui seda mängida 10 minutiliste sessioonidena ning kokku mitte vast rohkem kui 4-5 korda. Natukene rohkem ja on oht, et mängijal hakkavad ajurakud hävima. Kui just inimesele ei meeldi teha tööd ja olla frustreerivas keskkonnas ka oma vabal ajal, siis võiks vast seda mängu väga ette vaatlikult soovitada. Igatahes on John Deere: Drive Green midagi suhteliselt omapärast, ükskõik, mis vaatevinklist seda siis ka vaadata.

by xSullx

Tervitame uustulijat

2009-02-25T04:21:00.000-08:00

Videomängu huvilised noored on jõud ühendanud ning õigepea hakkab saidil ilmuma ka jutte teiste kaaskirjutajate sulest. Esimene vabatahtlik kampalööja on xSullx.... ütleme kõik tere.

Hr. Püksid, saage tuttavaks, Hr. Si**

2009-02-08T14:40:00.001-08:00

Tegeliklt nii ei juhtunud. Sedavõrd hirmutatud ma siiski ei olnud. Samas vahepeal oli tunne, et väga kaugel nende kahe sõbra tutvustamine ka ei ole. Tingimused olid soodsad. Pime tuba, valju teleka volume ja Condemned: Criminal Origins keerlemas minu uue Xbox 360 dvd lugejas. Ammu ei olnud ühe korraliku õuduka otsa sattunud. Mõelda veel, et mäng on teglikult aastast 2005.

Firma nimega Monolith, sai päris korraliku asjaga hakkama. Välja andis mängu Sega, kes on juba vana kala videomängu tööstuses. (Alati, kui ma viimase nime näen, tean juba ette, et midagi head on tulemas).

Peab tunnistama, et sattusin Condemnedi otsa täiesti juhuslikult. Käisime elukaaslasega Rocca al Mare keskuses. Preili vaatas endale saapakesi ning mind tutvustati asja avatud mängukauplusega (reklaami ei tee ning nime ei ütle). Kui tütarlaps viib su isiklikult videomängu poodi, siis on päev põhimõtteliselt korda läinud. Lubasin, et ei hakka raha raiskama ning ei osta midagi. Häbinägu oli peas, kui pärast kaubanduskeskuse foajees kokku saime ning preilile oma vast soetatud kettakest näitasin.

Samal õhtul hakkasin siis tasapisi antud toodet kasutama. Eelarvamusi mängu suhtes ei olnud, kuna ostetud sai see plaat rohkem pakendi järgi. Õnneks ei pidanud ma pettuma. Mäng oli suht kergesti haaratav, mis on väga suur pluss. Legendaarne esimene nö. tutorial level ei olnud tüütu ning viis sind "stooriga" lainele. Esmamulje tekitas loomaliku isu, mis süües üha kasvama hakkas.
Proovisin edaspidi seda produkti kasutada reeglina üksinda kodus olles ning vähe valgustatud toas. See tegi asja veelgi paremaks.

Mängu võiks klassifitseerida first person survival horroriks. Eesti keeles siis, läbi mängija silmade juhitav ellujäämis õudukas. Rõhutan, mitte first person shooter horror. Laskmist on väga vähe. Rohkem ikka "melee" relvadega vehklemine. Saad torujupiga vastastel mõnusalt hambaid suust välja koputada. Arsenal selle jaoks on väga lai. Relvadeks kõlbab peaaegu kõik, mis mängus leida on. Toolid, lauad, kapiuksed, kaikad, nuiad, labidad jne. Tulirelvi on ka päris parajalt, kuid sama ei saa öelda nende laskemoona kohta. Tavaliselt õnnestub mängijal leida vaid mõned padrunid. Nende lõppemisel, muutub laskerelv automaatselt "melee itemiks". Eesti keeles - annad püssi kabaga pahadele üle küüru. Suure plussi, aga annab juurde CSI element. Mõnes kohas pead kuritöö paigad läbi uurima ning juhtnööre otsima. Sul on selle tarvis kasutada varamu abivahendeid.

Kuidas stoori oli? Noh selline OK. Ei ole nagu halb, aga samas võibolla ka oleks saanud paremini. Sinu juhitav tegelane on Ethan Thomas, Serial Crime Unit'i agent. Töökohustuseks on sarimõrvarite jälitamine. Tegevus toimub kohas nimega Metro City (mängutegijad vist on Final Fight'i austajad). Linnas on mõrvade laine hoogu kogumas ning seega on Ethanil tegemist küllaga. Mäng möödub Sarimõrvar X'i jälitades. Lõppu on pisike püant ka lisatud.

Mis teeb selle "stoori" siis OK'ks aga mitte suurepäraseks? Kohati ehk vast teadmine, et sinu juhitud tegelasel, oleks nagu üleloomulikud võimed, kuid päris täpselt neist aru ei saa ja ega lugu väga palju neile rõhku ei pane. Samuti linnas valitsev kuritegevuse laine. Põgusalt oleks nagu sellest räägitud, kuid siiski võib vahepeal jääda mulje, et miks ma nende vastikute zombi laadsete olenditega võitlen ja kes kurat nad üleüldse on. Mäng algab realistlikus võtmes ning hakkab seejäral üha rohkem kerima juurde ulmelisi elemente. Isiklikult ma sellist asja ei kannata, kui aus olla.

Kestvust on raske tundidesse panna. Mängu võib kiirelt lihtsalt läbi joosta või üksikasjalikult kõik ruumid läbi kammida ning special itemeid otsida. Peab ära mainima, et pikkuse poolest tüütama ei hakanud. Kümme episoodi on täpselt paras. Mis aga veidi monotoonset nooti juurde andis, oli fakt, et alalõpmata oled sa mingis pimedas urkas. Levelite disain tundus kohati liiga üksluine. Ma ei oska öelda, kuidas seda viga parandada, aga loodan et Condemned 2 on seda teinud.

Lõppsõna:

Ei tea mis juhtub, kui kogu pere kokku korjad ning keset keskpäeva mängima hakkad. Aga ma võin kinnitada, et peale üksinda jäämist ning toas tulede kustutamist ootab ees üks päris õudne elamus. 2005 aasta mäng ei tohiks enam väga kallis olla. Kui mõnest interneti poest odavalt kätte saab, siis võtke kindlasti ligi. Mina igaljuhul olen rahul, et preili mu tollel päeval sinna poodi viist ning et ma selle toreda mängu otsa sattusin.

Ma tean. Ma pean uskuma.

2009-01-15T03:28:00.001-08:00

Ei no kui räppivad koerad usuvad, siis usun mina ka. Ma usun, et „PaRappa the Rapperi“ toomine PSP platvormile oli Sony poolt igati tänuväärt lüke. Kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Meenub selgesti, kuidas väiksena nägin TV3-st saadet nimega „Küberruum“. Seal sain ma esimest korda näha ja kuulda PaRappat – räppivat koera. Paljud võib-olla teist ei olnud kuulnudki sellisest asjast. Kas vastab tõele? Proovime, siis natuke möödunut meenutada ja seda ka tänapäeva tuua.

Masaya Matsuura ja kompanii NanaOn-Sha on vastutavad selle eest, et koerad videomängudes üldse riimima hakkasid. 1996-ndal aastal Jaapanis ning järgnevatel aastatel kohe nii Ameerikas kui ka Euroopas. (Vastavalt siis 1997 ja 1998)

Jaapanis lõi see krants väga lennukalt läbi. Aasta peale ilmumist tõusis „PaRappa the Rapper“ oma müüginumbritega seitsmendale kohale. ’99 järgnesid anime seeriad, aktsioonifiguurid, piltidega tassid ning lõpuks 2002 ka „PaRappa the Rapper 2“. Mängu skeem sai lausa nii head vastukaja, et sama firma tõi turule ka „Um Jammer Lammy“. Kõrvad nüüd lahti kõik „Kitarri Kangelased“. Seal saab näha lammast, kes mängib elektrikitarri. Kui „Guitar Hero“ on meele järgi, siis „Um Jammer Lammy“ tasuks ka üle vaadata.

Parappa on üks esimesi tõeliselt kuulsaid rütmi mänge. Arvuti näitab sulle kombinatsioonide mustrit ja sina pead muusika rütmis suutma puldil õigeid nuppe vajutada. Kujutage ette, et mängite „Guitar Herot“ tavalise puldiga. Ainuke vahe oli see, et PaRappa tulistas iga vajutamisega välja sõnu.

Lood on lustlikud. Neid on vähe, aga nad on lustlikud. Kokku 6 muusikapala kaasa räppimiseks. Kõik on omavahel seotud, kas nüüd just asjaliku, aga vahva stooriga. Siinkohal ei hakka ma sisust rohkem rääkima. Mainin ainult ära, et tegu on tüüpilise looga. Poiss tahab meeldida tüdrukule ning see toob endaga kaasa kõikvõimalikke sekeldusi.

Graafika pool teeb asja nauditavaks. Seda ei saa kirjeldada vaid peab ise kogema. Tegelasi on küllaga ning teisel läbimängimisel võib märgata detaile, mis alguses ehk märkamata jäid.

Raskustase on täpselt kuhugi keskele. Pusimist nagu natuke on, aga mitte liialt, et tüütavaks muutuda. Kahtlen sügavalt, et keegi antuid lugusid varem kuulnud on. Kõik palad, mis mängus kõlavad, said komponeeritud just PaRappa seikluste jaoks.

Miks just PSP variant? Vast kättesaadavuse pärast. Kellel meist veel see vana PSX kodus vedelemas on? Vist mitte väga paljudel inimestel? Mängud on iseenesest täiesti identset. Nii vana PSX variant, kui ka uus PSP oma. See tekitab õhku küsimuse, kas oleks võinud äkki natukene rohkem vaeva näha? Kunagi üheksakümnendate keskel olid rütmi mängud alles uus asi ja PaRappast sai suur hit, aga praegu on ju teised ajad. PSP variandil on muidugi lisas „Download add-on songs“ variant, aga seda ei ole mina veel tööle saanud. Vahest on viga liiga pisikeses ajus või jumal teab millest, aga ma ei virise. Originaalsed 6 lugu on tänaseni naudingut pakkuvad. Samas PSP vajab enda ja televiisori vahele kõigest ühte jupikest kaablit ja juba saate nautida sama mängu ka suuremal ekraanil.

Kuidas ma selle kõik nüüd kokku võtan? Plussid miinused?

1. Lugusid on vähe –

2. Mäng on lühike –

3. PSP „Download songs“ leht on rivist väljas olnud alates esimeset päevast –

4. Unlockable featureid või tegelasi mängus ei ole –

1. Tegelased on lahedad +

2. Lood on toredad ja kaasahaaravad +

3. Stoori on päris vaimukas +

4. Graafika annab asjale väga omapärase nurga +

5. Esimeses levelis räpivad koar ja sibul +

6. See mäng jäi kohe silma, kui ma Küberruumis selle tutvustust nägin (eraldus massist) +

Ta lahkus meie juurest ilmselgelt liiga vara...

2008-10-27T13:49:00.000-07:00

Ma tean, et ma ei ole mõnikord just kõige hoolikam oma asjadega ning nende korrashoidmisega. Loomus kudagi on selline. Ei, ma ei süüdista oma vanemaid, aga lihtsalt juhtub nii. Minu tollane elukaaslane ja tänaseks juba kihlatu on mõnes mõttes sarnane. Ei ta ei ole räpakas ega lohakas, aga vahel juhtuvad õnnetused ka heade inimestega. Miks ma seda kõik kirjutan? Selleks, et pidada meeles ühte armsat kaaslast, kes kahjuks väga vähe aega sai veeta meie koduses miljöös. Minu elukaaslase väljavalitud pisikest jubin, kes käis temaga kaasas nii tööl, trennides, maal, võistlustel jne. Just sama elegantne ja peen, nagu preili, kellel õnestus seda masinat omada, oli ka tema noor Nintendo DS lite. Näha tütarlast sattuma vaimustusse pisikese elektroonilise vidina üle, teeb vist iga videomängu nohiku südamesse sooja tunde ja manab rõõmu näole.Ma ei hakka teile siinkohal valetama. Ka minul olid temaga omad momendid. Ninja Gaiden, Call of Duty 4, Runaway. Mailisega koos mängitud ja loomulikult talle kaotatud sõidud Mario Kartis purustasid mu ego, kuid muutsid meele siiski rõõmsaks.

Mis siis õigupoolest juhtus? Minu preili käekotist sai sellel saatuslikul päeval sõjatanner. Kohtusid Nintendo, mobiiltelefon ja lahtise korgiga limonaadi pudel. Selles lahingus ellujääjaid kahjuks ei olnud. Ok telefonist oli ka kahju, aga tema oli juba siin ilmas olnud üle aasta. Nintendo, aga seevastu ainult loetud nädalad. Ta lamab siiani meie magamistoas, voodi äärsel riiulil. Välimus on säilinud, aga pisike masina süda, tema see, enam ei tuksu. Kangelaslikult, võitles ta kuni viimaste momentideni. Pisike akutuluke põles veel tunde peale pildi kadumist ekraanilt. Naljatades kutsusuin seda kooma seisundiks. Arstid proovisid opereerida, märjaks saanud kohad lahti võtta ja ära kuivata, kuid ilmselgelt oli liiga hilja. 29-ndal septembril kustus aku tuluke jäädavalt.

Ära ei ole teda veel raatsinud visata. Tuhastada ka mitte. Ta ei võta nii palju ruumi, et riiulile just täpselt tema suurune auk tekitada. Meie kahe südamesse jääda sa alatiseks ja sinu vaprust ning võitlusvaimu mäletatakse veel kaua...

Valge Nintendo DS lite 05.08.2008 - 29.09.2008

Te ei kujuta ette ka, mida ma vahel sahtleid koristades leian.

2008-06-20T14:41:00.000-07:00

Kui te nüüd arvate, et ma olen ikka lootusetult ajast maas, siis te eksite. Selle sissekande mõte on pigem rääkida aegumatust klassikast, mis võib olla mõne inimese jaoks täielik teadmatus. Palju mänge on omal ajal kiidusõnu saanud ning siis ikkagi ajaloo hämarustesse vajunud. See millest ma nüüd juttu teen, on kindlasti üks nimi, mida võib ilma igasuguse häbita tänapäevalgi soojalt soovitada.

Tahan ajas veidi tagasi liikuda ja tuua välja sellise klassiku, nagu seda on "Broken Sword - Shadow of the Templars". Mis veidi tagasi, tegelt ikka sitaks tagasi. Aasta oli siis 1996. Mitte, et ihaldan ülejäänud seeria osad maha teha. Kohe järgmisel aastal ilmus mängule järg "Broken Sword - The smoking mirror." Võsuke oli vähemalt samahea, kui esimene osa. Kolmas ja neljas kasvandik sellest perekonnast enam minujaoks (rõhk sõnal minujaoks) kuidagi ei hiilanud. Graafikaliselt oli tehtud hüpe kahemõõtmelisest maailmast uuemasse ja tänapäevasemasse 3d reaalsusesse. Lisandusid uued liikumis võimalused ronimise ja turnimise näol. Ometi puudus see teatud konks, koos söödaga, et kohe alla neelata ja siis sinna kinni jääda.

Georg ise ka ei tea veel mis

teda ees ootab.

Ma ei tahaks tegelikult mängu sisust väga palju rääkida, kuna kardan, et minu ülevaade oleks vast liiga pealiskaudne. Mängu "Stoori" on keskmiselt keerukas, kuid samas ülekeskmise lihtne jälgida ning sammu pidada. Väga lühidalt... Peategelane on Georg Stobbart. Ameeriklane, kes on veetmas oma puhkust Euroopas, täpsemalt Pariisis. Ok püüdke nüüd mitte valesti aru saada. Tema hädad saavad alguse sellest hetkest, kui kouni kostüümis mees laseb õhku kohviku, mille väliterassil Georg parasjagu lõunatamas on. Tundub kummaline? Uskuge mind, seda ta ka on. Siit saab alguse tohutu sasipundar küsimustest ja mõistatustest, mis kõik ootavad lahtimurdmist. Mängu lisandub hulk uusi tundmatuid tegelasi ning üsna pea saab Georg aru, et ta on end sisse mässinud palju suuremasse jamase, kui lihtsalt kohvikule tehtud pommirünnak. Mängust ei puudu loomulikult ka vastassugupool, peategelasele silmailu ning abiväge pakkumast.

Nicole (loodan et keegi ei

pahanda kui lahterdan

ta Sidekick)

Broken Sword'i puhul on tegu klassikalse Point and Click tüüpi seiklusega. See tähendab siis pane hiirega kursor peale ja vajuta. Nii lihtne see mäng ongi. Olemuselt ma mõtlen. Sa juhid oma tegelast hiire vajutustega mööda ekraani ringi ning otsid kõikvõimalikke juhtnööre, lahendad mõistatusi ja räägid inimestega. Nagu Adventure tüüpi mängudele omane on sul loomulikult üüratud taskud. Samaaegselt mahutad endaga vabalt kaasa näiteks labida ning vooliku, kui selleks peaks vajadus tekkima. Mängu juhtmõte on vahetuskaubandus. Vii küpsistega tegelasele piima joomiseks ja ta jagab sinuga oma küpsiseid. Raskem osa on piima leidmine ja vahel isegi välja nuputamine, et piim on just see õige jook mida külakostiks kaasa võtta. Muidu siiski lihtne ning haaratav paari hetkega.

Siin segaduses ei saa ju ööd ega mütsi aru

Graafiliselt on tegu laias laastus multifilmiga. Lihtne 2d oma täies headuses, detailne ja kaunis. Võibolla saaks nuriseda mängus kohati esinevas liigses kirevuses. Mõnel veidra värvilahendusega ekraanil on vägagi raske leida uksevõtit, mis on peidetud näiteks vaibaserva alla.

Huvitav, kas mul seda kassi võib vaja minna?

Kokkuvõtteks nostalgiliselt ilusa graafikaga, aegumatu, vaimuka dialoogiga ja kaasakiskuva stooriga mäng. Kohati võibolla tuleb võtta pikemaid mõttepause, sest mõistus ei tööta alati nii, nagu mängutegijad seda võibola sooviksid. Samas ega mäng ei ole ju seepärast halb, et on vahepeal raske? Aju ongi vaja igapäevaselt natukene treenida.

Tegelikult ma ei ole Austraalias kunagi käinud

2008-05-04T07:35:00.000-07:00

Tavaline Bandicoot

Crash Bandicoot

See tunne mida saab kogeda ainult kevadel

2008-04-01T07:52:00.000-07:00

Päike lõpetab töölt viilimise ja hakkab õhku päev päevalt soojemaks kütma. Talvejoped asenduvad pusade ja t-särkidega. Kõik tundub olema parimas korras. Vahet pole, mis tegurid siin täpselt rolli mängivad. Loeb see et inimesed on rõõmsad ja kõik on hea. Pole mõtet lasta end häirida pisiasjadel.
Kuid rääkides videomängudest ei saa öelda, et mängu "stoori" oleks just pisiasi. Call of Duty kolmanda osa juures oleks ju võinud natukene mõelda selle peale. Okei, võibolla olen ma natuke liiga valiv. Mis lugu sa tahad veel nõuda juurde korralikule FPS'ile. Mäng ise on tõesti hea. Koguaeg on "Action mode" (nagu mu tuttavad seda kutsuvad) peal. Mingit uimerdamist ei ole. Majade ründamised, positsioonide kaitsmised, varitsused jne. Sisse on pandud paar episoodi kus mängija saab juhtida tanki, autot või mõnda muud sõidukit. Tegijad vist ise ka teadsid, et kui nad lisavad tulistamis mängule juurde masinate juhtimise osad, siis viimased ei saa eriti head välja tulla ning seepärast ei ole neid üle paari kolme. Piisavalt vähe, et mõjuda ägedalt lahingute vahepaladena ning piisavalt palju et paar korda ikka kurjaks saada ja ärrituda sita juhitavuse pärast.
Kohe, kui jälle mingi masina rooli tagant ära saad algab taas korralik paugutamine. Ei, ausalt, jumala äge on... :):):):) irws LOLLRZ

Mäng on mõnusalt lineaarne, nagu paljud tema ametivennad. Sama rada ei pea kunagi kaks korda jalge alla võtma.
Sul on alati (arvuti poolt juhitud) semud kaasas, kui kuhugi rünnakule suundud. Kes see sul ikka üksinda lahingusse läheb? See faktor on läbi aegade olnud minu jaoks suur pluss sõja mängudes. Ühesõnaga mängitavus tegelikult tekitab suht tunde nagu oleksidki suure möllu keskel ja annaksid sakslastele oma enda rohtu maitsta.

Nüüd on see koht kus virisema hakkame. Enne mainisin, kas on tähtis saada FPS tüüpi mängule juurde pookida veel korralik "stoori". Mingi sisu ju nagu on proovitud teha COD 3 jaoks. Mingid sise dialoogid sõdurite vahel jne. Aga noh (ei taha pahasti öelda midagi). Ok ajaloost ei soovi ma midagi kuulda. Me kõik ju teame umbkaudu, mis seal toimub ja kuidas asi käib. Hitler ja Saksamaa ja sõda ja ... bla bla bla. Mul ei ole vaja videomängu ju selleks. Võin võtta ajaloo õpiku. Mängu üks paljudest ametivendadest Brothers in Arms: Road to Hill 30 pakub oma stooriga palju rohkem süvenemis materjali. Ütleme nii et COD 3 põhjal vist veel ühtegi mängufilmi teha ei saaks. Noh võib ju, aga kas sellel on mõtet. (Lugupeetud Hr. U. Boll see on väljakutse Teile).

Võtame siis kokku. Normaalne mäng, korraliku juhitavuse ja väga tagasihoidliku looga. Kui sind ei huvita, mille eest sa täpselt sõdid, kui mängu vahe videod on sulle segav kõrval nähtus, mis tuleb nupuvajutusega eemaldada, siis oled sa leidnud endale õige asja. Kui armastad draamat ja head "stoorit" olenemata mägnust, siis ei ole Call of Duty 3 kindalti kõige parem valik.

Kõndivad ja halastamatult tapvad lihakänakad.

2008-03-06T14:39:00.000-08:00

Ometi meeldivad nad nii paljudele. Foorumid, fännilehed, filmid, mängud. On aimu millest ma rääkida võiksin? Elavad surnud. Ammmm ... või pigem siiski surnud, kes elavad. Põhjuseid on alati mitmeid: katsetused ravimitega, viirused, eksperimendid jne. Tulemus on sama. Aju hoiab keha veel jalul, et oma primaarseid vajadusi rahuldada. Hingata ja toituda. Siinkohal ei kõlba söögiks saiakesed ja Coca-Cola. Paremini mekivad ikka elus inimesed.

Ma ei hakka pikemalt jahuma, kust ja miks see liik õudustegelasi täpselt alguse sai ning ei hakka vaagima miks nad nii populaarsed on. Minu südames on on Zombidel alati soe koht olemas. Eriti just videomängudest rääkides. Resident Evil ..... Mmmmmmmmmmmmmm

Miskipärast pole ma seda saagat kunagi mänginud lähtudes kronoloogilisest järjekorrast. Pigem iga mängu võtnud, kui iseseisvat seiklust. Alustasin kunagi Resident Evil 2-st (psx, n64, pc), liikudes edasi RE 3 (psx), RE 1 (psx), RE Code Veronica (Dreamcast), RE 4 Outbreak (Wii). Lisasin iga nime järele ka platvormi, millel mängu läbisin. Mitte eputamiseks ei ole RE 2 järel märgitud 3 platvormi. See oli pikka aega lihstalt mu isiklik lemmik, kuni sain endale Nintendo Wii. Sealt võttis üle RE 4. Viimase läbimängimine läks ruttu. Mitte, et oleks liiga lihtne olnud, vaid pigem oli seda raske käest panna.
Juba teisest osast tuntud Leon S. Kennedy´l oli minu kiindumises kindaslti väga suur osa. Tõsine, asjalik ja kindlasti soliidne karakter. Võlub naisi ja sama ei jää kunagi pehmeks, kui jutt käib zombide nottimisest (tuues esile irooniat, RE 4 ei näita mängu käigus ühtegi nö. klassikalist zombiet). Ei hakkaks rohkem siinkohal sellest mängust rääkima vaid lubaks hoopis ise vaadata ja otsustada.

http://youtube.com/watch?v=76PHv5gCfvU

Praeguseks hetkeks olen (uuesti) käsile võtnud Resident Evil´i saaga esimese osa. Seekord siis Gamecube platvormil. Algu olin küll veidi kõhklev. Vana mäng uue pildiga? Kas see on ikka väärt asja uuesti üle vaatamiseks? On kindlasti. Gamecube versioon väärib igat sekundit, mis te sinna alla jätate. Kui võtta originaal RE ja tänaseks juba mitme aasta vanune mängu remake, siis erinevus on vägagi suur. Kui te veel ei ole RE seeriaga tuttav, siis ma ei kujuta ette, mis võiks olla parem sissejuhatus. Tõsi, mäng ei ole nii sujuva juhitavusega ja sihtimis omadustega nagu seda on RE viimane väljalase Wii platvormil, kuid see pole tegur, mis vähendaks mängitavust. Mina isiklikult loen seda plussiks, kui te juhtute antud teosega avama ust Resident Evil´i maailma. Hea ülevaade eelnevate mängude juhtimis-süsteemist. Sisse on toodud veidi uuendusi ja parandusi, aga üldjooned on samad.

Originaali ja remake´i graafikat ei ole mõtet hakata võrdlema ega selgitama välja kumb on parem või täiuslikum. Ilmselgelt hilisem tulija. Peame ikkagi meeles pidama valmimis aegu. (1996 originaal ja 2002 remake). Rottisin siia kiirelt võrdluseks pildid Wikipediast.

Igaljuhul on suutnud Gamecube versioon juba mitu korda mu juuksed püsti ehmatada ning õudus/horrori asutajana olen ma väga rahul. Peale klassikaliste zombide võib kohata veel marudaudis koeri, tapja taimi, silmadeta poolkehaga laipu ja .......... no ma ei hakka ju ometi avastamisrõõmu rikkuma. Tunnen uuesti siirast rõõmu, leides end diivanilt hirmuga püsti hüppamas või mõnda karjatust esile toomas. Häbeneda ei ole siin midagi. Mäng on tõesti väga sünge ja võib ka julgematel meestel võtta kananaha ihule. Garanteerin. Praegu on ajad läinud jälle kiiremaks ning mängimisele saab väga vähe kulutada, kuid püüan leida veel tükikesi vabast ajast, et RE uuesti läbi mängida.

Mis kuradi pärast ma selle sissekande tegin? Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida? Tegelikult küll. Zombied on huvitav žaanr. Isegi inimestele, kes ei mängi video mänge ja ei vaata filme. Frankenstaini koletis - võib leida paralleele zombidega. Minu kiindumus neisse on saanud alguse väga varases eas härra Georg Romero esimese filmiga "Night of The Living Dead". Kindlasti võtavad nad minu judinate tegitamise top 3-s endale kindla koha. Samas midagi on, mis nende juures paelub. Võibolla fakt, et kunagi algul olid nad täiesti tavalised inimesed? Nagu mina, kes ma seda siin kirjutan ja nagu sina, kes sa seda loed.

Kes ütles, et videomängudega ei saa naisi?

2008-03-06T14:19:00.000-08:00

Nintendo Wiiga on naised garanteeritud.

Kõik hea lõpeb kunagi. Võibolla.

2008-03-03T07:33:00.001-08:00

Proovin meenutada nii detailselt kui suudan. Midagi olen kindlasti unustanud ja mõned mälestused on ajaga enda iseloomu muutunud, aga ma usun, et sellest pole hullu midagi.

Peale oma esimese klassi läbimist aastal 1991 tulid meie perele külla sugulased Rootsist. Nagu tollel ajal kombeks toodi kaasa head ja paremat kraami, mida Eestis isegi tuletiku valgusel kätte ei saanud. Lisaks maiustustele ja muule pudi-padile oli kaasas ka kutse. Just just. Kutse suveks puhkama Rootsi. Nii umbes 2 nädalaks. Ma poleks saanud rõõmsam olla. Oodatu suvi jõudis kätte kiiremini kui ma oskasin oodata. Ja see mis toimus seal, ei kao mu elust ja mu mälust mitte kunagi. Suvi, rand, lained, suured mänguasjapoed, erinevad jäätised. Mida oskab väike poiss veel tahta. Nii ma vähemalt mõtlesin. Aga seal oli veel midagi, mille peale pidin ma ütlema, et: "Ei no mina näiteks polnud kuulnudki sellisest asjast"

Meie võõrustajate pereisa tuli ühel päeval koju mingi naljaka halli kastiga, mille nad olid tuttavatelt laenanud.

Minu esimene kokkupuude videomängudega. Mäletan seda aega selgesti. Rand, jäätis, mänguasjad jne. Kõik kaotasid kohe suure osa oma väärtusest ja jäid minujaoks tahaplaanile. Super Mario, Ice Climber, Zelda ja veel mõned teisedki võtsid suure osa minu edasisest Rootsis viibitud ajast. Super Mario oli oma olemuselt lihtne. Seda ei saanud aga väita Zelda kohta. (Arvesse tuleb võtta, et olin just sanud 8 aastaseks ning ei teadnud inglise keelest tuhkagi). Vanemad inimesed mängisid ees ja mina pidin nende läbitud teed ja käigud lihtsalt meelde jätma. Igaljuhul see oli kvaliteet aeg.

Siiski teadsin ma veel nendel esimestel päevadel nii nii vähe.

Läksin perega ühel päeval suvalisse Rootsi kaubanduskeskusesse. Ja mis ma oskan kosta. "Ei no mina polnud näiteks kuulnudki sellisest masinast". NES'i arcade masin, mille juurde võis vabalt lapsed jätta, et poes vabamalt ringi vaadata.

Sellest sai hetkega minu lemmik pood. Ja uskuge mind. See oli alles millegi suurema algus.

Continue?

Kas sa juba liiga vana ei ole selle jama jaoks?

2008-02-18T16:30:00.000-08:00

Kindlasti mitte. Videmängud ei ole ainult laste ajaviide. Minujaoks on see pisike "link" minevikku. Link to the Past - milline iroonia. Midagi, mis lahutab meelt ja hoiab eemale juba varase keskea kriisi tekkimist.

Kangelaneminusees. Mida see täpsemalt võiks tähendada? Fakt on see, et valdav enamus meist ei lenda, et peata aega, ei purksa tuld, ei tunne võitluskunste jne. Videomängud on ideaalne variant, lasta enda seest välja see kangelane, kes tavaliselt peidus on. Kõik ju unistavad millestki, mida niisama lihtne käte saada ei ole. Ma ei räägi siinkohal reaalsuse taju ega mõistuse kaotamisest.

Toon oma näite.
Oled terve elu sõitnud autoga hommikul tööle ja õhtul koju. Hing aga ihaldab kihutamist. Palun väga. Mänu turg on laialt täis kõikvõimalikke võiduajamisi. Võtad õhtul sõbrad kampa ja kihutad nagu segane. Pole vahet kas ringrajal või tavalisel linnatänaval. Isegi kõrpsud ja õlled võib vabalt ligi haarata. OK. Tegu ei ole realsusega. Tegelikult sa juhid oma puldiga ainult infoühiukuid masinas, mis väljenduvad sinu teleka ekraanil pildina. Aga kas meil on üldse vahet? Bensiini raha hoiad kokku ja kiruse ületamise eest trahve ei saa. Kui adrenaliinst jääb puudu, siis osta parem telekas, hea helisüsteem, rooliratast simuleeriv kontroller ja viimane jupp mõtle juba ise juurde.

Kossuässadega nii naljalt palli viskma ei juhtu. Mart Poomile on vähesed saanud palli postide vahele lennutada. Miks siis lasta võimalust käest ja teha seda koduses keskkonnas. Eriti veel, kui sinuga samas võistkonnas on su head sõbrad.

Ma ei hakka isegi siinkohal rääkima sõdade võitmisest, maailma, isegi universumi päästmisest, armastusest ja vihkamisest. Hea videomäng on nagu interaktiivne juturaamat. Pole vahet kui vana sa oled. Ajaveetmiseks on tegu väga hea vahendiga. Mina loen end igaljuhul nüüdisaja sala kangelaseks (nagu Vabarna korra juhtus nimetama). Vahel õhtuti riputan oma argipäeva keebi nagisse ja võtan välja uhke ja särava, pikslitest koosneva kostüümi. Kangelane minu sees ei saa kunagi selle jama jaoks liiga vanaks.

Videomängude aasta pidulik avamine

2008-02-18T15:59:00.000-08:00

Viimastel nädalatel on tekkinud väga palju vaba aega. Seda ei juhtu just tihti. Olen võimalust kasutanud ja veidikene videomängude maailmas elanud. Mu kaunikene nintendo DS (vanem versioon) võib uhkuseda tõdeda, et tema "Displei" on kogenud Yoshi islandi ja Metroid Fusioni läbimist. Siinkohal pean tänama Pez'i, kes lahkelt oma varandust mulle laenas. Kiitust väärib ka Nintendo laia kasutamis võimaluse poolest. DS'i omanikud saavad endale automaatselt ka GBA.

Yoshi island oli ammu juba teada tuntud nimi, nii et teadsin kindlalt, mis raja ma enda jalgade (loe näppude) alla võtan. Metroid - hoopis teine teema. Olin antud seeriaga tuttav, aga kuidagi see saaga jättis külmaks. Kui aus olla, siis võtsin Fusioni käsile ainult sellel põhjusel, et liiga palju vaba aega tahtis tungida argipäeva. Midagi ei ole kosta. Üllatus oli väga positiivne. Eelnevalt olin proovinud Nintendo DS'i enda jaoks mõeldud Metroidi, mis tundus pigem halb. Fusioniga oli aga teine lugu. Tänu sellele mängule kavatsen ka kindalsti Nintendo Wii Metroid 3'e läbi kõndida.

Tore on näha, et uuemad masinad ka oma vanemate juuri ei unusta, ning edukalt eelmise põlve mänge jooksutavad. Tänu Wiile on mul teleka kõrval põrandal nüüd lustikummut, mis avas ukse Gamecube'i maailma (eduliselt saab temaga ka filme vaadat, kui veidi neist kodupruli alla laadida). Pean nentima, et minu "hardcore geimeri" ajad on möödas. Ei viitsi enam mööda lõputuid tunneleid ja koridore järgmist vastast otsida, keda automaadiga maha nottida. Palju toredam on hoopiski veetleva neiuga Mario Karti Double Dahs'i seltsis aega veeta. Jah. Mario Kart. Seekõlab päris memmekas, ma tean. Kuid muretsemiseks pole veel põhjust. Verejänu kustutan ma Resident Evil'i ja Manhunt 2-ga.

Soetamist ootab järjekorras vist GuitarHero 3. Pole veel päris kindel millal, aga see aeg kindlasti tuleb. Sellest tuleb hea aasta. Tunnen seda...

Tehtud

2008-02-18T15:56:00.000-08:00

Tänapäeval oled sa juba veidrik, kui sul ei ole netis kohta, kuhu muljeid, tundeid ja mälestusi talletada. Tehtud.